 |
|
Täna | Tulekul | Arhiiv
13.10-07.11.2008
Kristi Kongi ja Kadri Toom "Salvestus"
I korrus: esimene ruum
Võru Linnagaleriis avatakse 13.10 kell 17.00 Kristi Kongi ja Kadri Toom`i ühisnäitus „ Salvestus“
Kristi Kongi (1985) ja Kadri Toom (1984) on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise eriala, hetkel õpivad noored kunstnikud Eesti Kunstiakadeemias magistriõppes vabade kunstide teaduskonnas. Kadri Toom graafika ja Kristi Kongi maali erialal.
Noori kunstnikke ühendab sõprus ja ühine huvi loominguliste sõlmpunktide kohta kunstis. Näitusel „ Salvestus“ saab näha Kristi Kongi maale ja Kadri Toomi fotosid.
K r i s t i K o n g i:
See on mälupiltide salvestus, ülesvõtmine, fotografeerimine, meeldejätmine. Ühe asja sisse suurtes kogustes informatsiooni paigutamine. Suur kogus mulle olulist.
Miks on see hea ja oluline? Ühest küljest saan hiljem meenutada asju, miks ma just sellel ajahetkel midagi sellist kujutanud olen. Teisest küljest pakub mulle pinget tehniline pool - asi on õige siis, kui tunnen pintslit tõmmates või pliiatsiga joonistades judinaid üle selja jooksmas.
Tahan öelda, et kõik võiks olla lihtne. Meenutamiseks pole vaja muud kui lihtsalt üles joonistada. Selle tegemata jätmine tekitab pigem vastikut frustratsiooni. Ei ole vaja rääkida, vaid tegutseda. Tegutseda selle nimel, mis on oluline ja endale positiivne. Selles pole mitte mingisugust ülepingutust. Nii lihtsalt on. Mulle tundub, et inimesed kipuvad selliseid asju unustama. Ka ühiskond soosib seda täna väga tugevalt. Tahaksin ise väga üle olla. Olla hea.
K a d r i T o o m:
Liikuva pildi võim muuta ja mõjutada vaatajale endale märkamatuks jäädes vaatajat. Igapäevane süstemaatiline programmiline teemastik, mis õhtu õhtult vahetevahel läbi suurema ja väiksema sahina ning võnke jõudis kesköö paiku, mõnikord ka päevasel ajal, Kuu tänavale majja 27 korterisse 5.
Televiisorist jõudev pilt ja heli summutas aja 99%, tekitas tuppa võõrkeha, ebatavalise valguse, sisutuse, ajuvabaduse. Ja samas, kui ma toast lahkusin ning õues oli juba pime ja prügikasti kõrval seistes meie maja vaatasin, siis kolmes korteris neljast kumas seesama valgus, mis oli minulgi toas.
Juba enne seda tundus, et ekraanil nähtu on suurepärane valmis materjal, mis ootab, et sellega suheldaks. Ta kutsus mind. Ma võtsin kaamera. Ja proovisin ning esimest korda ma tõesti üllatusin ja imetlesin pilti läbi kaamera. Visuaalsalvestus ühelt ekraanilt teisele. Jõudsin tulemuseni, mida ma pole kunagi reaalsust pildistades saavutanud. Sedasi pildistades ei teadnud ma kunagi, mis tulemuse võiksin saada. Ma valisin kadreeringu ning a l a t i oli kõik paigas. Värv, tunne, vorm, udusus, sügavus ja pinnalisus. Vahel valisin ma Lutsu Raamatukogust kaanepildi ja värvide järgi filme. Ja ootasin põnevusega, et filme juba pildistada saaks.
Ja põhimõtteliselt tundsin ma iga hetk, mismoodi on minuga stsenarist, režissöör, operaator, stilist, näitleja, valgustaja.
Heli osatähtsus jäi ikka. See muutus ja tekitas uusi võnkeid vastavalt ilmastikule. Halva ilma korral ei õnnestunud teleka antenni piisavalt hästi paika saada ja sahin täitis toa. Sahinat on ka huvitav salvestada.
Ja nii olen ma reisinud ja pildistanud. Sealsamas, Kuu 27-s ja olnud õnnelik ja rõõmus. Ekraani ees valmis nupule vajutama teen oma valiku ja ikka kihutab pilt mööda. Ja jälle saan rõõmustada hoopis uue tulemuse üle. Avastused koosnevad tavaliselt ruumidetailidest, valgusest, ilmetest, mida muidu on võimatu tabada. Näen, mismoodi tegelane vaatab läbi bussi akna mööduvat rohelust ja pildistan mööduvat muru.
Kollaseid kaustu reisipiltidega on palju. Tegelikkuse ja kujutluse piiril. Kõik fotodel kujutatu on viirastus ja manipulatsioon. Foto on dokumentatsioon hetkest, asjadest, inimestest, keda ja mida pole olemas. Aga tegelikult ju on. Leidsin üles ekraani peal koha, kuhu on selle kullaproov märgitud.
> Vaata näituse pildigaleriid
< Tagasi loetelu juurde |
|
|
|
|
|
