Olles kunstiga juba mõnda aega tegelenud, ei ole ma suutnud veel leida seda ühte ja kindlat stiili või teemat, mida ainsana käsitleda. Ja ongi hea (vähemalt minu arvates). Minu looming on kui kaheharuline puu, nagu yin ja yang või kui soovite, siis ühe tagumiku kaks erinevat kannikat. Nagu oleks üks asi, aga samas ei ole kah. Olles erinevad moodustatakse ikkagi tervik. Nii ongi teil võimalus sellel näitusel näha minu loomingu kahte poolust.

Ühes saalis on suured, abstraktsed ja omajagu värvilised maalid ja teises saalis realistlikud inimeste portreed ja figuurid. Abstraktseid teoseid luues tunnen ma lihtsalt puhast rõõmu värvidest, mustritest ja tekstuuridest. Teos sünnib siis kui teisiti enam ei saa. Meeltesse kogunenud stiimulid nõuavad vabastamist visuaalse väljendusena. Samas, eks üks inimese portreegi on omamoodi abstraktsioon ja üldistus. Pilt inimesest ei defineeri teda, see on ainult hetkeline stoppkaader inimese eluagsest tõsieluseriaalist. Kõigest katse tabada tolle hetke välimust ja olemust. Inimeses on miskit, mis kunstnikke (sealhulgas mind) on alati inspireerinud ja vaatajaid vaatama kutsunud. Iga inimene on ainulaadne ja omanäoline. Teos, mis kujutab inimest, kõnetab alati viisil või teisel vaatajat, sest teosel kujutatuga on võimalik suhestuda, mõelda ennast tema olukorda, luua kujutatust enda jaoks (eel)arvamus.

Pikalt mõnda portreed maalides tekib tunne, et tahaks vahelduseks midagi abstraktset ja korrapäratumat luua. Ja vastupidi, pärast energilisemat ja hoogsamat abstraktset värviplahvatust on soov jälle kujutada inimest, pidada tumma dialoogi oma modelliga, tabada tema karakterit, leida õiged poosid, värvitoonid jne.

Nii ma kunstnikuna kahe maailma - realismi ja abstraktsuse vahel navigeeringi, otsides tasakaalu. ---------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kunstnik endast:

Kuigi joonistada ja värvidega toimetada meeldis mulle juba varases eas, siis viis elutee mu mõneks ajaks kunstist eemale. Peale gümnaasiumi lõpetamist (2000. a) soovisin sisse astuda kunstikooli, kuid jäin napilt välja. Õppisin hoopis Eesti Mereakadeemias ja töötasin peale selle lõpetamist kaks aastat maailma meredel seilavatel kaubalaevadel tüürimehena. Mõistsin siis, et see töö ei ole siiski minu jaoks, silm ei säranud. Vana arm kunsti vastu ei olnud roostetanud. Lõpetasin meremehe karjääri ja proovisin uuesti kunstikooli sisse saada, seekord õnnestus. 2012. a lõpetasingi Tartu Kõrgema Kunstikooli (nüüd Kõrgem Kunstikool Pallas) meedia- ja reklaamidisaini eriala. Olen loometööga seotud sellest ajast alates.

Olen osalenud mitmel isiku- ja ühisnäitusel. Aastast 2019 olen Tartu Kunstnike Liidu liige.

Minu kunstialaseid tegemisi saab jälgida järgnevatel aadressidel:

instagram.com/timokaharaart/

facebook.com/TimoKaharaArt

timokahara.com

Kui psühholoogiline valu on väga tugev, kui traumaatilised kogemused, tunded või mõtted jäävad meelde või kehasse kinni, võib selle seisundi kirjeldamiseks kasutada mõistet trauma.

Tugevad tunded on kriisi sageli üks häirivamaid osasid. Paljudele inimestele on abiks oma tunnete sõnastamine või neist rääkimine. Samas ei ole rääkimine kohustuslik ega sobi kõigile. Tundeid võib teistega jagada ka lihtsalt koos olles või tegutsedes. Või kasutades maalikeelt.

Kriisis keha stressitaset võivad maandada füüsise eest hoole kandmine ja kehaline pingutus. Kehaline koormus suurendab õnnehormoonide tootmist kehas, kuid aitab ka mõtted rasketelt tunnetelt ja mõtetelt eemale viia.

Samas on oluline teada, et kui oma raskete tunnetega üldse mingil moel ei tegele, võivad need hilisemas elus ootamatult taas pinnale tõusta ning taastumist pidurdama hakata.