Siiri Toomik: „Võrus toimetab juba alates 1998. aastast üks hakkajate naiste seltskond – Võru Naisteklubi. Teatakse ehk 1. septembri pannkoogipäeva järgi meid mäletavad vast ka meie poolt eestvõetud lastereisidel osalenud lapsed ja nende vanemad, ehk ka jõuluaegsete kingipakkide saajad. Näitust ei ole me veel korraldanud! Idee autoriks ja meie tulihingeliseks tagantutsitajaks on Helve Alla, naine, kel endal ideid ja osavad käed käsitööd tegema. Meie seas on teisigi hea silma ja osava käega naisi – kellel kodus imelised omatehtud tekstiilid, klaasvitraažid, kellel kenad õnnitluskaardid ette näidata või omaõmmeldud rahvarõivad.

Nüüd siis näitus! Mitte kusagil nurga taga ja tagasihoidlikult – ikka lausa Võru Linnagaleriis. Miks? Et panna end proovile, äratada üles argiaskeldustes kaduma kippuv loovus, panna käed ja mõte tööle, sundida end millegi nimel pingutama. Ja naisõigusluse ning maailmapäästmise põhimõte ikka ka – andke naistele vaid võimalus (ja leidke järjekindel, alla andmist mitte salliv eestvõtja) ja nad leiavad ja leiutavad. Leiavad vanu armsaid asju, tekitavad sinna ümber uue loo, leiutavad patendiväärsed uued tooted, teevad vanast uue, kasutavad kõik ära.” Näituse kuraator Helve Alla

„Jõudes Maa atmosfääri, mille piiriks loetakse kokkuleppeliselt 100 kilomeetrit, kohtub sissetungija esmalt üksikute molekulidega, mis kleepuvad meteoori pinnale või siis põrkuvad sellelt tagasi.

Iga selline imepisike kokkupõrge rebib ja kuumutab pisut meteoori pinda ning pidurdab ja kulutab sissetungijat.

Atmosfääri hõre ülaosa ei avalda asteroidide ega komeetide liikumisele olulist mõju, kuid on piisavalt tihe selleks, et peatada mikrometeoroidide ja kosmilise tolmu teekond.

Suuremat keha nii lihtsalt ei peata ja nii satub see järjest tihedamasse atmosfääri kiirusel, mis ületab mitmekümnekordselt helikiiruse (343 m/s).

Meteooriga kohtub järjest rohkem ja rohkem gaasilisi molekule.

Ülehelikiirusel liikuva keha ette tekib vastavalt atmosfääri tihenemisele järjest tihenev tihenduslaine (ingl bow shock), mis surub kokku ja kuumutab atmosfääri moodustuvaid gaase.

Ülikuumad gaasid omakorda kuumutavad asteroidi pinda, ennekõike Maa- poolset, eesmist külge, mis sulab ja aurustub ning sedamööda ka kulub.

Sula materjal ja aur kanduvad meteoori külgedele ja taha, meteoorkeha “kiiluvette”, jäädes mõneks ajaks läbitud teekonda märkima.

Koos kuumenenud atmosfääriga kiirgavad sula ja aur veidi aega, pakkudes võimaluse näha öösel “langevaid tähti”.”

Sirje Tooding (68)

Joonistamist ei ole õppinud, kuid huvi selle vastu on alati olnud. Ema oli väikeses koolis õpetaja, elasime samas majas ja lasteaia asemel läksin kohe kooli. Et tundi ei segaks, anti kätte paber ja pliiats. Pärast Saku 8-kl. kooli lõpetamist soovisin minna Tallinna kunstikallakuga keskkooli, aga sellel aastal kunstiklassi ei avatud. Bioloogia õpetaja ütles, et ma oskavat hästi rohida, mine Räpinasse. Isa oli aiatöödes hästi põhjalik, tema mind õpetas ja mitte ainult rohimist.

Räpinas õppisin aiandust, töötasin Saku aiandis ja joonistamine oli unustatud. Aastal 1984 sai minust Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja. Pole paremat viisi tõsise teema selgitamiseks, kui naljakaid joonistusi näiteks tuua ja sellega õpilastes huvi tekitada. Küll oli tore tahvlile kirjutada ja joonistada, sain seda lausa 40 aastat teha!

Mõned aastad tagasi esimest korda tušiga joonistamist katsetades tekkis äratundmine, see mulle meeldib. Joonistasin väikese näituse jagu puuviljanduse teemalisi pilte ja julgesin neid ka näidata. Aianduses algajatele võivad mõned pildid eksitavad olla, sest olukorrad või tegevused joonistustel päriselt elus nii ei ole. Kuna näituste külastajatele minu pildid meeldisid, siis tuli mõte panna need koos selgitava tekstiga raamatusse „Kiiksuga puuviljandus“. Lõbusad tušijoonistused sõnamänguna viljapuu ehituse, hooldustööde ja saagi kohta annavad teadmisi, tekitavad huvi edasi uurida ning teevad kindlasti tuju heaks.