Sirje Tooding (68)

Joonistamist ei ole õppinud, kuid huvi selle vastu on alati olnud. Ema oli väikeses koolis õpetaja, elasime samas majas ja lasteaia asemel läksin kohe kooli. Et tundi ei segaks, anti kätte paber ja pliiats. Pärast Saku 8-kl. kooli lõpetamist soovisin minna Tallinna kunstikallakuga keskkooli, aga sellel aastal kunstiklassi ei avatud. Bioloogia õpetaja ütles, et ma oskavat hästi rohida, mine Räpinasse. Isa oli aiatöödes hästi põhjalik, tema mind õpetas ja mitte ainult rohimist.

Räpinas õppisin aiandust, töötasin Saku aiandis ja joonistamine oli unustatud. Aastal 1984 sai minust Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja. Pole paremat viisi tõsise teema selgitamiseks, kui naljakaid joonistusi näiteks tuua ja sellega õpilastes huvi tekitada. Küll oli tore tahvlile kirjutada ja joonistada, sain seda lausa 40 aastat teha!

Mõned aastad tagasi esimest korda tušiga joonistamist katsetades tekkis äratundmine, see mulle meeldib. Joonistasin väikese näituse jagu puuviljanduse teemalisi pilte ja julgesin neid ka näidata. Aianduses algajatele võivad mõned pildid eksitavad olla, sest olukorrad või tegevused joonistustel päriselt elus nii ei ole. Kuna näituste külastajatele minu pildid meeldisid, siis tuli mõte panna need koos selgitava tekstiga raamatusse „Kiiksuga puuviljandus“. Lõbusad tušijoonistused sõnamänguna viljapuu ehituse, hooldustööde ja saagi kohta annavad teadmisi, tekitavad huvi edasi uurida ning teevad kindlasti tuju heaks.