Need turvalised kooliseinad, mis olid soditud erinevate seal õppinud tulevaste kunstnike poolt. See pidevalt kinnikiiluv lift, mis sind kolmanda korruse maaliklassi viis. See suur ruum, mis alati pilgeni kunstimaterjale täis. See hea ja soe enesekindlus, et ühel päeval saab sinust professionaalne kunstnik, kes veedab kõik oma tulevased päevad oma ateljees. See kõik oli justkui üks heleroosa mull, mille sees sa tudengina elasid.....

Ühel hetkel lõhkeb see heleroosa mull ja sa seisad toas, mis polegi see imeliselt avar ateljee ja sina pole ikka veel see professionaalne kunstnik...sest sul polnud raha. Sa läksid tööle, et teenida raha ja võimaldada endale kõik see, aga raha pole olnud piisavalt palju ja mis peamine...sul pole olnud enam piisavalt aega...

Ma seisan toas, mis pole isegi päris minu oma ja vaatan end ümbritsevaid asju. Need asjad räägivad mulle milliseid rolle ma olen vahepeal kandnud...kontorinaine, koduperenaine, rändur, naine oma mehele....neis rollides elades olen kaotanud aja, et keskenduda rollile, mida südames kõige rohkem igatsen. Ma võtan selle aja. Nüüd, selle näitusega.

Ehk siis näitus keskendub minu kui noore naise minapildi leidmise otsingule ja enda erinevate rollide vahel jagamise konfliktile.