Näituse ühisnimetajaks on vananemine - vaimne, füüsiline ja metafüüsiline. Seda vananemist käsitletatakse kolmemõõtmelisena skulptuuris, fotos, videos, muusikas, maalis ja tekstis. Vananemine on üks kõige hägusemaid territooriume nii ajas kui ruumis. Midagi ilusat selles pole, aga kas kunst peab ilus olema? Kunst on see, mis oleme meie, isegi vananedes.

Videvikuvald II on jätk Videvikuvallale, mis oli Hannes Varblase ja Jaan
Luige ühisnäitus  2001. aastal. Siis väitis Jaan Luik, et tema tööd
valmivad videvikuvallas, esemelise maailma ning mõtteilma vahelise rajamaa
aovalguses. Toonasel näitusel ekponeeris Jaan Hiina hieroglüüfidest ainest
saanud figuure ja Hannes Varblane sekundeeris talle luulega.

Praeguse näituse konseptsioon on sellest välja kasvanud, aga selle vahega,
et antud projektis on uurimiseks, mitte märgid ja sümbolid laiast
maailmast, vaid elemendid meist enesest ja meiega seotud protsessidest.
Selleks on vanadus. Vanadus nagu nooruski on probleem, eriti hetkel, kus
on päeveteemadeks pensioniea pikendamine.

Neli (Õnne Luha, Laila Talunik, Hannes Varblane ja Jaan Luik) sarnaselt
mõtlevat kunstnikku on leidnud võimaluse koostööks ja näha selles mõjusat
vahendit inimesteni jõudmiseks. Antud projekt ühendab ühtse teema
kajastamisel maali, graafika, skulptuuri, sõnakunsti, dokumentaalfilmi ja
muusika.Muusika osas on kaasatud Riho Sibul. Tema bluusilikud laulud
sobivad ideaalselt ilmestama kogu projekti ja annavad sellele juurde
vajaliku sügavuse.
Kunstnikud tunnevad  huvi samade elementide vastu, kuid igaüks erinevas
zanris. Olulisteks märksõnadeks on - kuidas on inimese elu temasse
kirjutatud, milliste märkide kaudu see avaldub , kuidas see kajastub nii
üksikinimese hinges kui ka ühiskonnas. See teema elab oma elu justkui
kusagil sumedas äärealas.  Kunstnikud otsivad erinevaid väljundeid
vanusest ja east tulenevatele iseärasustele, kuidas see mõjutab elu-olu ja
kuidas on see ühiskonnas märgatud.

Laila Talunik keskendub maalides meeste portreteerimisele, püüdes välja
tuua nende nägudesse kirjutatud elu, mis loobki omapära ja isiksuse.
Elujooned inspireerivad kunsntikku pintsli järgi haarama, eriti meie
noorusele orienteeritud maailmas. Unustatakse ära juured, mis teevad meist
need, kes me oleme.  Kunstniku  tahe on juhtida tähelepanu sellele, et kui
palju erilisi ja unikaalseid inimesi on meie ümber. Me kõik oleme
ainulaadsed ja kordumatud. Et olla originaalne ei pea minema äärmustesse.


Hannes Varblasel on trükivalmis uus luulekogu, mis uurib vananemise
protsessi iseendast lähtuvalt.

Jaan Luik uurib vanadust lähtuvalt vanamuttide stereotüübist –
olenemata ajast, kommetest, tuumatalvest, marsivad nad ikka  edasi oma
viltides ja vammustes.
Põhiline probleem seisneb inimeste unustamises, kui nad on ületanud teatud
vanuse. Massikultuuris näidatakse vaid noori, aga vanad ja väetid on
koondatud kuhugi äärealadele, kus nad ei jääks kellegile jalgu.