Näitus käsitleb naist ühteaegu tugeva ja hapra olendina naiskunstniku silmade läbi. Jakimenko analüüsib näituse teostes ka iseennast õrnema soo esindajana, nii mõnigi maal on autoportreeline. Samuti tõstatab kunstnik küsimusi sellest, kuidas ühiskond tajub mingites kontekstides naist. Lisaks naisele ja hundile ning nende metafooridele saab näitusel näha ka mõnda meest ja maastikku, kujutatuna naiskunstniku pilgu läbi.

Jakimenko maalikeel on ekspressionistlik, sisaldades endas ühteaegu haprust ja jõudu – haprust tunnetada ennast ümbritsevat elu nii, et seda jõuliste, kuid samal ajal tundlike pintslitõmmetega edasi anda.