Klaasikunstnike Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka monumentaalteoste näitusel keskendutakse geomeetrilistele, avaliku ruumiga seotud töödele, mis põhinevad tugeval seosel ümbritseva arhitektuuriga. Tööde fotode kõrval eksponeeritud materjalinäited – paksud sügavatoonilised klaasplokid, õrnad laboriklaasist torud või värvilised vitraazhid – on kui selle kunsti algelemendid, mille kordamisel ja omavahelisel seostamisel on teosed saanud oma vormi. Nii on toonane kunst vaatajale koost lahti võetud ja suunab tema tähelepanu tagasi aega ja ruumi, kust tähelepanu on välja libisenud. Aet Andresma-Tamme ja Mare Soovik-Lobjaka monumentaalteosed valmisid peamiselt 1970ndtel ja 1980ndatel. Nende esimene ühisprojekt oli Viru hotelli teise korruse restorani laekompositsioon (1972), viimane 1986. aastal Tartu ülikooli raamatukogu fuajee keskne valgusti. 20. sajandi teine pool jättis endast maha erilaadse avaliku ruumi kunsti, mille rolli ja tähendust on praegu pildiliselt küllastunud maailmas tihtipeale raske märgata. Geomeetriline, kindlal moodulil või süsteemil põhinev, oma asukoha ja ruumiga abstraktselt seostuv monumentaalkunst raamistas suhtlemis- ja ajaveetmisviise, mis nüüdseks on unustatud või pöördumatult muutunud. Veelgi enam, oma delikaatse sekkumise tõttu on lihtne sellest kunstist vabaneda, pidades seda ajas kaduma määratud dekooriks.

Esmalt oli näitus “Klaas. Betoon. Ruum” väljas Tallinnas Vabaduse galeriis 2018 aasta augustis ning septembris Pärnus Endla Teatrigaleriis; 2019 juulis Valga Muuseumis. Näitus toimub Vabaduse galerii üritusena.

Näituse on koostanud: Silja Saarepuu ja Villu Plink Kujundanud: Villu Plink Näituse saatetekst: Andres Kurg