Näitusel on välja pandud tööd kunstniku erinevatest loomeperioodidest alates aastast 1972 kuni tänaseni. Algperioodi romantilised, emotsioonidel põhinevad taiesed asendusid sümbolistlikumatega. Viimased tööd kalduvad käskude ja keeldude piirimaile („Ühegi lasuta“, „Kuldvillak ja küllusesarved“). Koloriidilt on tööd rikkalikud, erksavärvilised. Autor armastab tekstiiliga eksperimenteerida, arendades välja oma autoritehnikaid ja tuues sisse uusi materjale. Kogu loomingut iseloomustab kerge mängulisus.

Erika Tammpere tööd on olnud suhteliselt suuremõõtmelised ja ise teostatud. Esitatud töödest kuuluvad pooled muuseumite kogudesse, pooled on erakätes.

Erika Tammpere on pärit Rakverest. 1960.aastal alustas ta õpinguid Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ehk ERKI-s (praegune Eesti Kunstiakadeemia e EKA), mille lõpetas tekstiilikunstniku diplomiga 1966.a. Järgnesid 26 aastat huvitavat tööd mitmetes Eesti kergetööstusettevõtetes disainerina. Üks esimesi töökohti oli kunstnikul nn. sukavabrikus „Punane Koit“ Kotzebue tänavas, kus nüüd, pool sajandit hiljem, avas oma uues kompleksis uksed tema koolitaja EKA.

Eriti huvitav ja arendav oli Erika Tammpere jaoks töö tootmiskoondises „Mistra“ disaineri ja peakunstnikuna, kus arendati välja Eesti oma põrandavaipade tootmine. Toonasest ERKI-st saadud teadmised ja oskused võimaldasid kunstnikel tööstuses esinevate keerukate nõudmistega edukalt hakkama saada.
Paralleelselt tööstuskunstniku tööga tegeles Erika Tammpere unikaalloominguga, milles kujunes lemmikuks gobelääntehnikas tööde loomine. Näitustel on ta pidevalt esinenud üle 50 aasta. Eesti Kunstnike Liidu liige on ta aastast 1972 ja Eesti Tekstiilikunstnike Liidu asutajaliige aastast 1993.

Töö „Mistras“ katkes 1992.aastal, kui raske silmatrauma tõttu ei lubanud toonased seadused nägemispuudega kunstnikul enam palgatööd jätkata. Sellest ajast kuni tänaseni on Erika Tammpere vabakutseline kunstnik.