Avamisel maalib näitusele "TOIT" oma teose Mehhiko kunstnik LENO MORFIN.
NOOLEGRUPP toob avamisele suuremahulise installatsiooni.

Teisipäeval, 20. detsembril 2011 kell 18 Võru Linnagaleriis

2011. aasta lõpetab Võru Linnagalerii taas ühisnäitusega. Teisipäeval, 20. detsembril kell 18 avatakse Võru Linnagaleriis Eesti kunstnike ühisnäitus „TOIT“. Näituse teema autor on üks kuraatoritest Andrus Raag. Idee koorus välja galeristi Jana Huul’e ja Andrus Raag’i omavahelise dialoogi käigus, kus jõuti arusaamale, et tänapäeval on inimestele väga oluline toidu teema - mida süüa, kui palju süüa, dieet, mahetooted, figuur, kas vaimutoitu on piisavalt, mis meie hinge toidab, kas me seedime kõike, mida pakutakse jne. Nii kuulutati välja ühisnäitus, kuhu kutsuti käsitlema teemat „Toit“ vastavalt kunstnike nägemusele ja soovile.

Antud näitus on väga mitmekülgne. Saab näha maale, tekstiilikunsti, skulptuure, videokunsti ja installatsioone.
Näitusel osaleb - Mari Hiiemäe, Marika Tali, Edgar Tedresaar, Tatjana Kutsjuba, Maria Kondimäe, Sandra Nihvelt, Liis Koger, Kalli Kalde, Marje Ernits, Anonymous Boh, Andrus Raag, Liis Tamm, Anna Hints, Ines Erleman, Eleriin Ello, Katrin Paomets, Heli Tuksam, Angela Orro, Maie Helm, Andres Tolts, Evi Pärn, Rita Rahu, Alide Zvorovski, Gaidy Kesa, Anke Oks, Per William Petersen, Evi Gailit, Noolegrupp, Jaan Luik, Juka Käärmann, Tanel Tolsting, Toomas Kuusing, Liive Koppel, Tiiu Kirsipuu, Mall Nukke, Ilmar Kruusamäe, Aleks Kase, Tähti Roosalu, Stella Salumaa, Annelis Säre, Andri Allas, Krõõt Tarkmeel, Taje Tross, Marek, Andres Sütevaka, Jüri Jürna, Laura Vähi, Marje Len Murusalu, Merike Sule-Trubert, Jana Huul, Diana Allas, Andrus Joonas, Jan Tammik, Margit Pensa ja Margot Kask.

Kuraator tekst:

Tänavu arvatakse maakera inimpopulatsioon ületavat seitsme miljardi piiri ja see paneb mõtlema, kui palju meid maa peale ära mahub. Kui paljusid meie maa suudab varustada joogivee, toidu ja õhuga?

Meie laud annab meile näo. Mida tarbime, saab osaks meist ja vaatab meile peeglist vastu. Inimene on nagu vette visatud svamm, mis
keskkonnast küllastub, sulab sellega tegelikult ühte ja lõpuks muutub ise selle keskkonna peegliks, millesse ta on paisatud. Mida me üldse saame inimese juures vaadelda eraldi tema keskkonnast?

Meie tahe on muidugi olla vaba, sõltumatu oma otsustustes, mitte piiritletud meie keskkonna, seaduste ja teiste inimeste arvamustega. Seda pakuvad suurlinnade anonüümsus ja metsade eraldatus. Piiritus, tahte vabadus, kohati aukartus saab tihti me püüdluste sihiks, kuid teadagi on see kahe teraga mõõk, kus peitub oht kaotada oma nägu seda otsides, valguda lailai defineerimatusesse. Inimkeele ehitus lubab konstrueerida põnevaid mõttekontseptsioone millestki ainuomasest, mis jääb alles kui eraldada kõik omadused nagu värv, kuju, raskus jms. On´s me otsingutel üldse siht? Kuid kõik- see- aeg me peame toituma ja see protsess polegi nii palju meie tahte suvast sõltuv.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Nopri Talumeierei OÜ.